Mille järgi tunneb ära ilusa ja hea sadulsepatöö

Sadulsepal tuleb tihti inimestele seletada ja juhtida tähelepanu detailidele, mis on juba tehtud või eelseisva töö puhul olulised ja vajavad valvsust ning erakordset töö aega. Detailid, mis lisavad ühelt poolt ilu ja esteetilist välimust, kuid samas ka kvaliteeti ja kestvust. Alljärgnevalt kirjeldan neid, mida teenust telliv inimene saab ise järgida ja tähelepanu pöörata. Seda just pehme antiikmööbli seisukohalt, kuid paljud tähelepanekud kehtivad ka kaasaegse mööbli puhul.

Pealiskangas ja sellega seonduv

Esimese asjana näeb inimene enamjaolt kangast. Uskuge, värv ja muster on sadulsepale suhteliselt teisejärgulised asjad. Näiteks pöörab sadulsepp sametkanga puhul tähelepanu kanga suunale, see tähendab, et palistamise suund on käega tõmmates tunnetatav: karv libiseb, ülalt alla ja tagant ette. Ka tagab kanga suuna järgimine sametkanga puhul ühtlase tooni, sest erineva suunaga kangas peegeldab valguses erinevat värvi.

Lillelise, mustrilise ja piltidega kanga puhul on oluline, et lilled oleksid keskel ( päriselt on seal taustal tehniline nipp, kuidas saavutatakse visuaalis parim „keskel efekt“). Lisaks kasvavad taimed ikka, loodusele omaselt, alt üles – mitte paremalt vasakule. Mustrid ja triibud jooksevad erinevatel tasapindadel kokku, seda muidugi juhul, kui kangas võimaldab. Seega lähtutakse esmalt pildi asukohast ja seejärel mustrite kokkujooksust (näiteks seljatoe ja istumise piiril).

Järgmiseks, kuid mitte vähem oluliseks kanga paigutuse juures on voldid ja krooked. Käetugede ees servas olevad voldid on võimalikult võrdselt jaotatud ja mõlemal käetoel peegelpildis ühesugused. On ka reeglid, mis pidi voldid tuleks pöörata, et esmapilgul ei vaadataks tumedasse voldi auku sisse. Voldi kokkumurde suund on oluline ka iste esinurkade, tagajalgade postide juures jne. Lühidalt, igal sammul tuleb mõelda sellele, kuidas inimene esmapilgul istemööblit näeb ja et selles poleks midagi häirivat.

Krooked ja voldid sõltuvad väga palju kangast ja mööbli kujust. Ilusa töö tundemärgiks on see, et krookeid ja volte on võimalikult vähe, või kui need on, siis asetsevad korrapäraselt. See tähendab, et kahes sarnases kohas peavad nad olema täpselt samasugused ja sama suunalised. Üldiselt aitab kortsumise vastu palju ära teha kattel õige koha pealt masinõmbluse tegemine. Viimane jääb tunduvalt vähem märgatav ja siledam. Masinõmbluse juures on veel heaks märgiks, kui nähtaval liitekohal on muster kokku sobitatud selliselt, et muster jätkub õmblusest hoolimata korrapäraselt.

Kanga osas on kokkuvõtteks oluline, et säiliks mustri loogika, ühtsus, korrapära ja võimalikult sile pind.

Polstri kuju

Polstri kuju osas on meistritel ka erinevaid arvamusi. Kas polster peaks olema kumeram või siledam, punnis või lohkus. Omad suunad annab kindlasti ette tooli kuju, üldine olemus ja stiil ( ampiir, juugend, rokokoo jne). Kuid tavaliselt on põhimõtted ikka samad.

Suuri ebatasasusi välisservadel olla ei tohiks. Näiteks diivani ülemine äär peaks olema ikka sujuva joonega ja üldiselt raami kuju järgiv. Muhud ja lohud pole hea märk. Ka käega katsudes tundub õige polster ühtlane. Kanga alt ei saa välja peegeldada ei vedrud ega raami serv.

Istumise puhul on kõige kõrgem polstri koht sügavussuunas ees esimesel kolmandikul ja laiussuunas vaadates keskel. Mitmeks osaks jaotatud diivanite puhul on kõik jaotused ühe kõrgused ja sarnase kujuga.

Istumise välisserv, mille kuju tagab kant ja selle õmblus, on sirge või sujuv ja saripuu kuju järgiv. Isiklikult eelistan kanti, mis ees servast natuke eendub ehk on eespool saripuud, teatud stiilide ja toolide puhul aga täpselt saripuuga tasa.

Kindlasti pole hea märk kui kant on saripuust seespool. Samas külgedel peaks olema kant saripuuga tasa. Kant peab olema õmmeldud nii, et on ühtlane nii visuaalis kui käega katsudes. Et sõrmedega üle esiserva libistades, järgib see sujuvalt saripuud (on see siis sirge või kumer), mitte ei meenuta „kuumaastikku“.

Kõik kandiõmblused, nii istumisel, käetugedel kui seljatugedel täidavad ühte eesmärki, et serv tunduks pehme, kuid samas hoiaks ikka õiget vormi.

Seljatugi, istumine ja käetoed peavad sujuvalt kokku jooksma. Täispolstriga töö puhul ei tohi erinevate pindade kokkupuute kohal ülisuuri „mustasid“ auke olla. Teatavad väikesed avad, teatud kohtades tekivad paratamatult, aga suured vahed ei ole õiged.

Mugavus

Antiikmööbel pole võrreldav oma olemuselt kaasaegse pehme mööbliga, kus suure hooga saab sisse hüpata ning vajuda pehmesse ja kohevasse porolooni. Vastavalt polstri tüübile on antiikmööbel kas kergelt pehme või vetruv. Mugavuse tagab ka pigem polstri kuju ja ergonoomika, mitte väga pehmed vedrud. Antiikpolstril on veel omadus muutuda ajas pehmemaks. Sellest tulenevalt võib olla paljudel mälestus vanast tigudiivanist, kui maailma kõige pehmemast mööblist. Kuid tihtipeale see „kõige pehmem“ on juba hetk, kui polstri eluiga on suhteliselt otsakorral. Nüüd sõltub meistri käekirjast, kuid mind on õpetatud tegema alguses pigem natuke jäigem polster, sest see kestab kauem ja ajapikku lisanduv pehmus on ühtlasem ja elastsem. Usun, et koheselt ülipehme polster on oluliselt lühema kasutusajaga. Kui arvesse võtta töö maksumust ja soovi, et mööbel kestaks, panustaksin pigem alguses natuke jäigemale polstrile ja kestvusele. Vastasel juhul võib juhtuda, et 5-10 aasta jooksul on vaja uuesti samas mahus töö ette võtta.

Kasutusaeg

Kui kaua antiikpolster võiks kesta, sõltub ainult ja ainult kasutusest. On tõesti võimalik, et praegu leidub veel näiteks maakodudes 60-70 aastat tagasi tehtud originaalpolstriga tigudiivaneid. Seda juhul, kui tegelikult nende kasutus on ka tänu asukohale olnud suhteliselt väike. Samas pole imeks pandav, kui korrektse kasutuse puhul näiteks nahaga kaetud lugemistool, kuskil lambi kõrval ka praegu uuendatuna sama kaua vastu peab. Palju sõltub meistri tööst ja tema käekirjast.

Lisaks pole vähetähtis keskkond kus mööblit hoitakse. Näiteks suur temperatuuri ja niiskuse kõikumine ei mõju hästi puitraamile ja iga lahtine puitraam lõhub juba polstrit.

Mõju avaldab samuti kasutuse intensiivsusest. On suur vahe, kas sellel istutakse rahulikult või jooksevad mööblist iga päev eri suunas ja viisil üle lapsed. Jah, antiikmööbel võib olla ka väga mõnus batuut, sest vedrud seal sees tõesti vetruvad, kuid selleks pole kahjuks istemööble mõeldud.

Meistri valik

Usaldusväärse sadulsepa leidmine võib tunduda keeruline, sest tegijaid on palju. Ka teistel teenustel (juuksur, hambaarst, auto remont jne) usaldame ju igapäevaselt väga erinevaid võõraid inimesi. Sadulsepa teenuse puhul annab ehk hea ülevaate meistri kodulehelt, tema eelnevalt tehtud tööd ning parim garantii võib olla sõbra soovitus. Pole halb mõte paluda meistril teha töö käigust pilte ja neid aeg-ajalt kliendile postitada. See pole tänapäevasel keeruline ning tagab ka südamerahu, et peidus olevad töö etapid on tehtud nii hoolikalt ja korrektselt.

Kokkuvõtteks

Antiikpolstri puhul algab korrektne töö läbimõeldud põhjavööde paigutusest. Järgmiseks tegevuseks on korrapärane läbi mõeldud vedrude sidumine, tihe ja tugev põhitäide, ühtlane pinnatäide ning ilusti paigaldadud pealiskangas.

Kõike eelnevat saab kontrollida pidades meeles järgnevaid märksõnu: ühtlased pinnad, voldid ja krooked (mitte ebamärased kortsud), peegelpildis sarnased lahendused, servad järgivad saripuu kuju ja ei ole sissepoole lohku, lilled kasvavad alt üles ja hobused pildid istepinna keskel, sama komplekti mööbliesemed on maksimaalselt sarnased.

Ära ei saa siinkohal unustada ka seda, et tegemist on siiski 100% käsitööga ja mikroskoopiline käsitöö jälg on normaalne. Mida korrektsem on töö väliselt, seda suurem on tõenäosus, et ka sisu on selle meistri puhul vastustundlikult teostatud.